Kuidas sünnivad Linkedin tekstid?

Miks ma lõpuks hakkasin LinkedInis usinalt postitama
Tänu Marelle Ellenile võtsin LinkedIn konto tõsisemalt käsile.
See ei olnud mingi turundusplaan. See oli lihtsalt äratundmine, et mul on midagi öelda. Mitte selleks, et koguda meeldimisi, vaid et jagada oma mõtteid, konarlikult ja ilma filtrita.
Kui ma millestki vaimustun, siis mõneks ajaks jäägitult, ja siis hakkab see õhinapõhisus tasapisi raugema. Tunnistan, et LinkedIn on mul varem olnud olemas, aga mitte kasutuses.
Praegu on mul huvitav postitusi kirjutada. Mitte sellepärast, et ma tahaksin „optimeerida oma nähtavust” või kasvatada „võrgustiku tugevust”, vaid selleepärast, et kirjutades saan ma ise paremini aru, mida ma mõtlen. Ja kui keegi veel kaasa mõtleb, on boonus.
LinkedIn ilma filtrita?
Ma ei löö teksti sisse Viral LinkedIn Post Formatterisse, sest seda oskavad kõik, kes ChatGPT-d kasutavad 😀 Mis mõte sellel oleks? Me tahame ju konarlikku teksti ja elavat inimest kirjatüki taga ette kujutada.
Me tahame aru saada, kuidas keegi mõtleb, mitte lihtsalt toota sisu. Päris elus pole keegi täiuslik! Miks me siis peaksime püüdma LinkedInis seda illusiooni hoida?
Veel parem, kui saaksime ka natuke targemaks. Siis pole kahju ka sellest ajast, mis lugemisele kulus.
Aga miks me ikkagi “laigime”?
Ma nii sooviks teada: teie, kes te tegelikult hammustate kohe läbi sarnased stiilid, postituse ülesehituse ja kujunduse, miks te ikkagi olete nõus “laikima” ja reageerima?
Kas see on refleks?
Mina tunnistan üles, et panen “laigi” paljudele puhtalt sellepärast, et:
a) arvan, et temale on toetus ülivajalik;
b) loodan, et minu “laik” rõõmustab siiralt;
c) algoritm kiidab aktiivsust.
See viimane punkt kõlab võib-olla liiga tehniliselt, aga me kõik oleme selle süsteemi sees, sest igal “laigil” on taga keegi, kes võib-olla just sel hetkel vajab väikest tõuget et jätkata, mitte alla anda.
Kuidas ma iseennast kirjutades avastan
Üks asi, mida olen viimasel ajal märganud, on, et ma ei kirjuta enam ainult teistele, vaid ka endale.
Iga postitus aitab mul end paremini mõista: mida ma väärtustan, mis mind kõnetab ja mille peale ma üldse mõtlen.
Vahel kirjutan mingi lõigu valmis ja juurdlen: “Kas ma tõesti nii arvan?”
Need seisukohad võivad homme juba muutuda.
Mulle tundub, et LinkedIn võiks olla rohkemat kui koht, kus positsioneerida end eksperdina
Võib-olla võiks see olla ka paik, kus jagada ausaid mõtteid?
Kui ma loen kellegi postitust (on omad eelistused), siis see jääb meelde.
Mitte sellepärast, et see oli perfektne – vaid sellepärast, et see oli päris.
Mis nüüd edasi?
Ma ei tea, kui kaua mul see vaimustuse faas LinkedIniga kestab, aga ma kavatsen selle aja maksimaalselt ära kasutada.
Kirjutada nii, nagu soovin, mitte püüdes kõlada nagu mõjukas sisulooja või LinkedIni spetsialist.
Ja kui keegi teine saab sellest mõtteid, tuge või kasvõi väikest innustust, siis on minu päev korda läinud!
𝐌𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐧 𝐥𝐢𝐢𝐠𝐚 𝐯𝐚𝐧𝐚 𝐬𝐨𝐭𝐬𝐢𝐚𝐚𝐥𝐦𝐞𝐞𝐝𝐢𝐚 𝐣𝐚𝐨𝐤𝐬?

Eestis valitseb sageli noorte inimeste kultus, kuid kas see tähendab, et 50+ eas pole enam uusi võimalusi?
Kinnitan, et absoluutselt mitte!
Julgustan enda näite puhul, et kui oled mingis tupikus, ei tea, kust alustada, või puudub julgus, siis esimene samm on seada siht.
Kas soovid töötada vabakutselisena?
Teenida lisaraha?
Leida uusi tuttavaid?
Lihtsalt end väljendada?
Tee plaan.
Ära torma uisapäisa, vaid tegutse samm-sammult ja läbimõeldult, muidu kaotad tõesti aega!
Kas ma tundsin kunagi sama segadust ja ebakindlust?
Jah.
Kas ma mõtlesin, et olen selleks liiga vana?
Jah.
Kas ma kartsin, et keegi ei huvitu minu postitustest?
Muidugi!
Kõik need hirmud eksisteerisid minu peas, teised seda nii ei näinud.
Kui mina õppisin Instagrami ja LinkedIni ära 50+ vanuses, siis sina saad ka!
Miks ma sellest nii avameelselt räägin?
Ma olen alati olnud pigem eestlasele harjumatult otsekohene ja avatud.
Selle põhjuseks on ilmselt see, et ma kolisin 27-aastaselt elama teise riiki.
Teises riigis elades taipasin, et eneseväljendus on oluline, hirm takistab ainult sind ennast ning tegelikult on maailm palju avatum, kui me Eestis harjunud oleme.
Eestis hoitakse oma tegemisi pigem enda teada ja muretsetakse liiga palju, mida teised arvavad.
Aga teises kultuuris elades sain aru, et see on elu normaalsus ja avatus on edu võti.
Inimesed hindavad pigem autentseid ja julgeid inimesi, mitte neid, kes püüavad iga hinna eest sobituda ja jäävad halliks hiirekeseks.
Kuidas ma siis alustasin?
👉 Võtsin asja samm-sammult – alustasin lihtsatest postitustest ja katsetasin julgelt erinevaid formaate.
👉 Ei kiirustanud – elukogemus on õpetanud, et läbimõeldud tegutsemine viib kaugemale kui tormamine.
👉 Mõistsin, et minu vanus on pigem eelis – teadmised ja kogemused loevad.
👉 Sain aru, et tänapäeval ei pea töötama kellast kellani kontoris.
Praeguseks on mul võimalus töötada omal tingimustel – asukohavabalt, omas tempos, ilma kontoris istumiseta.
Selles vanuses ei tohiks enam olla küsimust, mida keegi teine sinust arvab.
Jäta palun meelde, et see on sinu elu.
Sinu oskused.
Sinu aeg.
Ainult üks asi- hirm- hoiab sind tagasi!
Mina avastasin täiesti uue maailma, kus saan end väljendada, jagada oma teadmisi, leida uusi tuttavaid ja teenida raha. 👏
Niisiis, 50+ naised, kes tahavad vabakutselisena töötada – ärge kartke!
Kartke pigem seda, et jääte kinni vanadesse mustritesse ja tunnete, et elu läheb teist mööda.