Miks ma lõpuks hakkasin LinkedInis usinalt postitama

Tänu Marelle Ellenile võtsin LinkedIn konto tõsisemalt käsile.

See ei olnud mingi  turundusplaan. See oli lihtsalt äratundmine, et mul on midagi öelda. Mitte selleks, et koguda meeldimisi, vaid et jagada oma mõtteid, konarlikult ja ilma filtrita.

Kui ma millestki vaimustun, siis mõneks ajaks jäägitult, ja siis hakkab see õhinapõhisus tasapisi raugema. Tunnistan, et LinkedIn on mul varem olnud olemas, aga mitte kasutuses.

Praegu on mul huvitav postitusi kirjutada. Mitte sellepärast, et ma tahaksin „optimeerida oma nähtavust” või kasvatada „võrgustiku tugevust”, vaid selleepärast, et kirjutades saan ma ise paremini aru, mida ma mõtlen. Ja kui keegi veel kaasa mõtleb, on boonus.

 

LinkedIn ilma filtrita?

 

Ma ei löö teksti sisse Viral LinkedIn Post Formatterisse, sest seda oskavad kõik, kes ChatGPT-d kasutavad 😀 Mis mõte sellel oleks? Me tahame ju konarlikku teksti ja elavat inimest kirjatüki taga ette kujutada.

Me tahame aru saada, kuidas keegi mõtleb, mitte lihtsalt toota sisu. Päris elus pole keegi täiuslik! Miks me siis peaksime püüdma LinkedInis seda illusiooni hoida?

Veel parem, kui saaksime ka natuke targemaks. Siis pole kahju ka sellest ajast, mis lugemisele kulus. 

 

Aga miks me ikkagi “laigime”?

 

Ma nii sooviks teada: teie, kes te tegelikult hammustate kohe läbi sarnased stiilid, postituse ülesehituse ja kujunduse, miks te ikkagi olete nõus “laikima” ja reageerima?

 

Kas see on refleks?

 

Mina tunnistan üles, et panen “laigi” paljudele puhtalt sellepärast, et:

 

a) arvan, et temale on toetus ülivajalik;
b) loodan, et minu “laik” rõõmustab siiralt;
c) algoritm kiidab aktiivsust.

See viimane punkt kõlab võib-olla liiga tehniliselt, aga me kõik oleme selle süsteemi sees, sest igal “laigil” on taga keegi, kes võib-olla just sel hetkel vajab väikest tõuget et jätkata, mitte alla anda.

 

Kuidas ma iseennast kirjutades avastan

 

Üks asi, mida olen viimasel ajal märganud, on, et ma ei kirjuta enam ainult teistele, vaid ka endale.

Iga postitus aitab mul end paremini mõista: mida ma väärtustan, mis mind kõnetab ja mille peale ma üldse mõtlen.

Vahel kirjutan mingi lõigu valmis ja juurdlen: “Kas ma tõesti nii arvan?” 

 

Need seisukohad võivad homme juba muutuda. 

Mulle tundub, et LinkedIn võiks olla rohkemat kui koht, kus positsioneerida end eksperdina

Võib-olla võiks see olla ka paik, kus jagada ausaid mõtteid?

 

Kui ma loen kellegi postitust (on omad eelistused), siis see jääb meelde.

 

Mitte sellepärast, et see oli perfektne – vaid sellepärast, et see oli päris.

 

Mis nüüd edasi?

 

Ma ei tea, kui kaua mul see vaimustuse faas LinkedIniga kestab, aga ma kavatsen selle aja maksimaalselt ära kasutada.

Kirjutada nii, nagu soovin,  mitte püüdes kõlada nagu mõjukas sisulooja või LinkedIni spetsialist.

Ja kui keegi teine saab sellest mõtteid, tuge või kasvõi väikest innustust, siis on minu päev korda läinud!